Saun on palju enamat kui koht, kus lõõgastuda, higistada ja end puhtaks pesta. Ammu enne tänapäevase heaolukultuuri ja spaade tekkimist oli Eestis saunal sügav, sotsiaalne ja praktiline tähendus, mis saatis inimest kogu elukaare vältel sünnist surmani.
See maailmavaade elab edasi ka tänapäeval. Eesti näitab, et tõeline mõju ei sünni mastaabist ega välisest hiilgusest, vaid autentsusest, meisterlikkusest ja kvaliteedist – olgu see tehnoloogias, arhitektuuris või saunakultuuris.
Iidsed juured ja side maaga
Iidsed juured viivad Eesti saunakultuuri kristluse-eelsesse, paganlikku aega, mil sauna peeti pühaks ja puhastavaks paigaks. Sõna saun kuulub soome-ugri keelkonda, sidudes eestlasi soomlaste, karjalaste, vadjalaste ja teiste looduskesksete rahvastega Läänemere ümbruses.
Kuigi kirjalikke allikaid on vähe, kirjeldavad juba 1200. aastatest pärinevad teated, kuidas balti-soome hõimud kasutasid sauna mitte ainult pesemiseks, vaid ka vaimseks puhastumiseks. Näiteks on mainitud, et liivlased pesid pärast ristimist end saunas ja jões, pidades seda tõeliseks puhastumisrituaaliks.
Sajandeid oli saun ka talu kõige puhtam ja steriilsem hoone. Seetõttu sünnitasid naised sageli saunas ning seal raviti ka haigeid.
Saun kui püha ja elav ruum
Saun kui püha paik mängis keskset rolli elu tähtsaimates üleminekutes. Saunas sünniti, tervendati, valmistuti surmaks ja saadeti lahkunuid viimsele teekonnale – see oli koht, kus avaldus kogu inimelu ring.
Lisaks vaimsele tähendusele oli saun ka väga praktiline eluruum. Vaesemate taluperede seas elasid inimesed vahel saunas aastaringselt ning sinna majutati ka palgatud sulaseid ja töölisi.
Rahvapärimuse järgi elas saunas “saunatont”, kes hoidis korda ja tasakaalu. Seetõttu oodati saunas viibijatelt lugupidavat käitumist, vaikust ja rahulikku meelt.
Rituaali süda: suitsusaun
Rituaali süda Eesti saunakultuuris on suitsusaun. Erinevalt tänapäevastest saunadest puudub suitsusaunal korsten ning kütmise ajal täitub ruum suitsuga.
Kütmise ajal hoiti uksi ja aknaluuke avatuna, et suits saunast väljuks. Kui kütmine oli lõppenud, visati esimene karm leil, mis lasti välja, seejärel tuulutati saun põhjalikult ning suleti uksed ja luugid, et kuumus sisse jääks.
Suitsusauna iseloomustavad tahmast tumenenud seinad, tugev suitsune lõhn ning erakordselt mahe ja pika kestusega leil. Selline keskkond kutsub aeglustuma, vaikima ja kohal olema.
Selle traditsiooni väärtust on tunnustatud ka rahvusvaheliselt – Võromaa suitsusaunatraditsioon kanti 2014. aastal UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja.
Laupäevased saunaõhtud ja kogukond
Laupäevased saunaõhtud olid traditsioonilises Eesti taluelus keskse tähtsusega. Peaaegu igal talul oli oma saun, mida köeti tavaliselt laupäeva õhtuti.
Saunaõhtul jäeti kõik muud majapidamistööd kõrvale ning kogu pere pühendas aja saunaskäigule. Saun ei olnud kiirustav tegevus, vaid ühine rituaal, mis andis nädalale hea rütmi.
18. sajandil käisid mehed ja naised sageli koos saunas, vahel koos kogu perega. Hiljem kujunes tavaks, et mehed läksid sauna esimesena kui leil oli kuumem ja suitsusem ning seejärel alles naised.
Leil ja vihtlemise rituaal
Leil ja vihtlemine olid saunaskäigu juures olulisemad kui pesemine ise. Puhtus oli pigem kõrvaltegevus võrreldes kuuma, leili ja rituaalse kehahooldusega.
Vihtlemist kui keha sopsutamist noorte kaseokste kimbuga peeti väga tervislikuks. Õige vihtlemine algas jalataldadest ja liikus järk-järgult üle kogu keha.
Rütmiline liikumine, kuumus ja värskete lehtede lõhn parandasid vereringet, leevendasid lihaspingeid ning tugevdasid sidet metsaga.
Sauna tähtsus tervisele
Sauna tähtsus tervise hoidmisel oli Eesti rahvapärimuses laialdaselt tunnustatud. Sauna kasutati regulaarselt keha tugevdamiseks ja haiguste leevendamiseks.
Eriti oluline oli saun inimestele, kes tegid rasket füüsilist tööd. Põllutööst põhjustatud lihase- ja liigesevaevusi leevendati kuuma, leili ja vihtlemisega.
Kui keegi oli haige, köeti sauna vahel ka neljapäeviti, väljaspool tavapärast nädalarütmi, just tervendamise eesmärgil.
Kombed ja tähtpäevad
Kombed ja tähtpäevad olid tihedalt seotud saunaskäikudega. Paljudes Eesti paikades kuulusid pulmatavade hulka pruudi saunaskäik enne pulmi või noorpaari ühine saun.
Pruut tõi sageli oma uude koju saabudes saunale ohvriande, näiteks kindaid või vöö, et näidata austust.
Ka aastaringi tähtpäevadel oli saunal oma roll. Jõulude ajal laotati sauna põrandale õlgi, tõmmati ustele kaitsemärke või saadeti lapsi hirmutama mängulisi tegelasi. Mõnikord kasutati saunavihtasid isegi tuleviku ennustamiseks.
Sauna praktilised kasutusviisid
Sauna praktilised kasutusviisid ulatusid kaugemale pesemisest. Saunas suitsetati liha, vanutati riideid ning kuivatati vilja, linnaseid, rõivaid ja kalavõrke.
Mõnes piirkonnas kasutati sauna ka loomade varjualusena. Näiteks lambad viibisid saunas nädala jooksul ning viidi välja vaid saunaõhtuks.
Saun pakkus ka eluaset kehvemal järjel olevatele peredele või taluperemehe palgatud tööjõule, kinnistades sauna rolli mitmeotstarbelise hoonena.
Saun kui austatud püha paik
Saun kui austatud püha paik nõudis väärikat käitumist. Sauna asukohta ennast peeti pühaks ning uued saunad ehitati sageli samasse paika.
Usuti, et kuum leil toob õnne igapäevastes töödes ja isegi kalapüügil. Saunas tuli olla viisakas, vaikne ja lugupidav.
Saun oli koht, kus sündis elu ja kust mindi viimsele teekonnale. Seal sünnitati, raviti haigeid ja valmistati lahkunuid ette matuseks – saun oli kogu eluringi sümboolne kest.
Tagasitulek kohalolusse ja tänapäevane sauna tähendus
Tagasitulek kohalolusse iseloomustab Eesti saunakogemust ka täna. Olgu see suitsusaun või kaasaegne, hoolikalt kavandatud saun, eesmärk on alati sama – kohale jõudmine.
Tänapäevane Eesti saunakultuur ühendab traditsiooni ja innovatsiooni, rõhutades õigeid proportsioone, head ventilatsiooni ja kerist, mis loob pehme ja kestva leili.
Iidsele tarkusele toetudes, kuid kaasaegses vormis, pakub Eesti saun endiselt midagi sügavalt olulist – paika, kus aeglustada, taastuda ja taasühenduda looduse ning iseendaga.
Kasutatud allikad:
Habicht, Tamara (2014). Eesti saun. Saunakombed meie pärimuskultuuris. Tea kirjastus.
Margna, Epp (2012). Suitsusaun on eluviis. Eesti Loodus, 2012, 6-7.