Hea sauna saladus on läbimõeldud ventilatsioonilahendus. Õhuvahetussüsteemi planeerimine on aga sageli alahinnatud etapp saunehituses. Hapnikurikas õhk saunas on sama oluline kui kerise võimsus, kivide kogus või lava laius ja kõrgus. Korraliku õhuvahetuseta leiliruumis tekib õhupuudus ning laval olemine muutub ebamugavaks. Valesti ventileeritud ruumis õhk kihistub ning temperatuur lava alumistel astmetel langeb.
Halvasti planeeritud ventilatsiooni tõttu tekkiv temperatuuri kõikumine ja õhu kihistumine leiliruumis on üks saunades enim levinud ehitusvigu.
Sauna ventilatsioonile tuleks mõelda juba küttekollet valides, sest õhuvahetuse lahendus saunas lähtub kerise tüübist ja kogu hoone ventilatsioonist.
Sauna ventilatsioon koosneb minimaalselt kahest, reeglina kolmest osast:
- sissepuhe
- väljapuhe
- tuulutus
Ventilatsioonilahendus sõltub sellest, kas hoones toimib loomulik õhu sisse- ja väljavool või on ruumides sundventilatsioon.
Üldiselt kehtib põhimõte, et õhu sissevooluava peaks asuma kerise lähedal ja sellisel kõrgusel, kus värske õhk kokkupuutes kerisega soojeneb ning osaleb õhuringluses. Õhu väljavooluava peaks asuma sissevoolu vastasseinas.
Õhuvahetuse lahendus lähtub kerisetüübist
Leiliruumi õhuvahetus peab lähtuma konkreetsest kerisetüübist. Kõigepealt on oluline eristada, kas tegemist on elektri- või puukerisega. Puiduga köetava kerise puhul peab lisaks vahet tegema, kas kütmine toimub leiliruumist või kõrvalruumist.
Samuti sõltub ventilatsioonilahendus kerise ehitusest. Ventilatsiooni seisukohast tuleks vahet teha kahte tüüpi keriste konstruktsioonidel: külgedelt suletud ja külgedelt avatud kerised.
Külgedelt suletud kerised ehk kestkerised:
- õhuläbivooluga kerised, mille kivid asuvad kerise peal. Kõige levinum tüüpviga kestkeristega saunades on ehitada sissetuleva õhu ventilatsiooniava kerise keskosa kõrgusele. Sel juhul sissetulev õhk ei soojene ega teki piisavat õhuringlust. Kestkerise puhul tuleb ventilatsiooniava ehitada kas võimalikult madalale kerise õhuvõtutsooni või kerise kohale.
Külgedelt avatud ehk võrkkerised:
- kerised, mille kivid asetsevad õhule avatult kerise südamiku ümber ja iseloomulik on suur kerisekivide hulk. Võrkkeriste ventilatsiooniava tuleb ehitada kerise keskele. Nii on küljelt sissetulev õhk kohe kontaktis kuumade kerisekividega, soojeneb ja kerkib üles.
Lõpptuulutus
Kõikidel saunadel, olenemata kerisest, peab olema lõpp- ehk sekundaartuulutusava. Nagu nimetuski ütleb, peaks seda kasutama just sauna tuulutuseks pärast sauna. Lõpptuulutusava on võimalik avada ka leilikordade vahel, kui leiliruumis on olnud korraga palju inimesi ning tekib liigne niiskus või õhupuudus. Saunatamise ajal peaks tuulutusava olema suletud. Vastasel korral tekib soojuslik kihistumine ja leilitaja jalad jäävad jahedasse.
Lõpptuulutusava peaks asuma küttekehast eemal, sauna laes või lae all seinas.
Korralik õhuvahetus leiliruumis on oluline ka pärast sauna. Temperatuuri langedes väheneb õhu niiskuse sidumise võimekus ja tekib kondens. Vaid tuulutades saab saunapuit kuivada. Saunatamisest niiske ja soe leiliruum on ideaalne keskkond erinevate seente kasvamiseks. Mädanikule on eriti haavatavad sauna puitkonstruktsioonid, sest neid ei saa erinevate puidukaitsevahenditega töödelda. Et kaitsta puitkonstruktsioone mädaniku eest, peab leiliruumi tublisti tuulutama
Sundventilatsioon
Sundventileeritud saunas on elektri- ja kõrvalruumist köetava puuküttekerise ventilatsioonilahendused samasugused. Leiliruumist köetav puukütteahi väljapuhkeava ei vaja.
Paigutuse joonised
Siin on ülevaatlikud joonised, mida selgitame allpool täpsemalt.
Sissepuhe
Kestkerisega saunas on sissepuhkeks kaks erinevat lahendust. Üks võimalus on ehitada sissepuhkeava kerise kohale (alates 80 cm kõrgusele). Siis langeb sissetulev tihedam külm õhk kerisele, soojeneb, liigub üles ja osaleb õhuringluses. Kui tegemist on õhuläbivooluga kerisega, on teine võimalus ehitada sissepuhkeava võimalikult madalale, et soe õhk liiguks läbi kerise õhukanali.
Võrkkerisega leiliruumis tuleks juhtida õhk kerise kütvasse osasse. Sissepuhe peaks asuma kerise keskosa juures (alates 40 cm) või kõrgemal.
Olenemata sellest, kas tegemist on kest- või võrkpuuküttekerisega, peab sissepuhkeava asuma kolde suudmest teiselpool kerist. Vastasel korral liigub külm õhk kohe saunaahju kaudu välja.
Sundventilatsiooniga ruumis vajab puuküttega saunaahi põlemiseks eraldi põlemisõhku.
Sundventilatsiooniga uuselamus ei pruugi saunaahi alati hästi põlema minna. Tänapäevased hooned on ehitatud umbseks ja sundventilatsioon on seadistatud alarõhule. Kui kerisele tuli alla teha, võtab põlemisprotsess veel lisaõhku majast ära. Ehitusjärgus majas tuleb kindlasti kütmisõhk (värske õhk) tuua kerise juurde. Selleks tuleks ehitada eraldi põlemisõhuava, mis peab asuma kerise suudme lähedal ja selle ristlõike nõuded on kirjas kerise kasutusjuhendis. Kui hoone on juba valmis ja seda pole tehtud, tuleb iga kord kütmise ajal aken avada.
Väljapuhe
Õhu väljatõmbeava peaks asuma kerise vastasseinas umbes teise lavaastme kõrgusel (kuni 60 cm). Nii jääb väljatõmbeava orienteeruvalt laval istuja labajalgade taha. Sundventileeritud ruumis võib väljatõmme asuda ka sissepuhkest allpool. Kõrgus pole siinkohal oluline, sest väljatõmbe tekitab sundventilatsioon ja see ei sõltu iseeneslikust õhuvoolust.
Samast ruumist köetava ahjuga leiliruumis liigub õhk välja puuküttekolde kaudu ja eraldi väljatõmbeava ehitada pole tarvis.
Sundventilatsiooni seadistamine vajab professionaali kätt
Sundventilatsiooni planeerimisel, ehitusel ja seadistamisel soovitame kasutada professionaalide abi. Sundventilatsiooni valel toimimisel tekkivad alarõhud võivad põhjustada puuküttekolletega saunades vingugaasi, mis on eluohtlik. Sundventilatsioon pakub saunaehitusel palju võimalusi. Üks nendest on teha väljatõmme läbi duširuumi. See lahendus aga vajab spetsialisti ning kogu hoone ventilatsiooni tuleb vaadelda ühtse tervikuna.
Isevoolne ventilatsioon
Isevoolne ventilatsioon on loomulik ruumide õhutamise viis mehaanilisi süsteeme kasutamata. Õhuvool tagatakse välis- ja siseõhu rõhkude ning temperatuuride erinevuse abil. Õhk liigub läbi ventilatsiooniavade või avatud akende ja uste.
Isevoolse õhuvahetusega saunas on elektrikerise ja kõrvalruumist köetava puuküttekerise ventilatsioonilahendus samasugune ning leiliruumist köetava puuküttekerisega erinev.
Paigutuse joonised
Siin on ülevaatlikud joonised, mida selgitame allpool täpsemalt.
Sissepuhe
Elektrikeris ja kõrvalruumist köetav puukeris
Kestkerisega isevoolse ventilatsiooniga saunas peaks õhu sissevooluava asuma põranda lähedal, kerise alumise õhuvõtu tsooni kõrgusel. Nii liigub sissetulev õhk kerisesse, kus see soojeneb ja tekitab õhuringluse. Teine võimalus on ehitada õhu sissevooluava kerise kohale (alates 80 cm).
Võrkkerisega leiliruumides peaks õhu sissevooluava asuma kerise keskosa kõrgusel (maksimaalselt 40 cm põrandast) mitte kõrgemal.
Samast ruumist köetav puukeris
Kestpuuküttekerise sissevooluava peaks asuma põranda lähedal, kerise alumise õhuvõtu tsooni kõrgusel (kuni 10 cm). Oluline on jälgida, et õhuava asuks teisel pool kolde suuet ja madalamal kerise plekk-kestast. Vastasel korral liigub sissetulev külm õhk kerise kaudu välja õhuringlust tekitamata. Teine, töökindlam võimalus on, et sissevooluava asub kerise kohal.
Võrkkerise puhul peaks õhu sissevooluava asuma kerise keskosa kõrgusel (alates 40 cm) või kõrgemal.
Väljapuhe
Elektrikerise ja kõrvalruumist köetava puuahju puhul peaks õhu väljavooluava asuma leiliruumi vastasseinas ja vähemalt 20 sentimeetri võrra kõrgemal kui sissevool, kuid lava teisest astmest madalamal (kuni 60 sentimeetrit põrandast).
Samast ruumist köetav saunaahi toimib ise väljatõmbena.
Kui ei ole võimalik ehitada sissevoolu madalamale väljavoolust, näiteks keldrisaunas, võib see juhtida külma õhu üpris kõrgelt otse sooja õhu tsooni. Külm õhk seguneb kohe keriselt kerkiva sooja õhuga. Väljaminev õhk juhitakse sel juhul madalamalt kui 60 sentimeetrit siseviimistluse taha (tekitatakse õhuhaare), kust see liigub mööda ventilatsioonikanalit ja väljub ruumist 20 sentimeetri võrra kõrgemalt kui sissevool. Nii tekitatakse iseeneslik õhuvool. See lahendus toimib nii elektri- kui ka kõrvalruumist köetava puuküttekerisega.
Oluline on tähele panna, et ventilatsioonikanal oleks hermeetiline ega oleks leiliruumist soojuslikult isoleeritud. Isevoolsed ventilatsioonitorud peavad olema kogu ulatuses isoleeritud (armaflex, koorikisolatsioon vm), et vältida kondensi teket ja kahjustusi konstruktsioonidele.
Nõuded ventilatsioonitorudele
Saunamajades kasutatakse enamjaolt metallist kuumtsingitud spiraalvuukidega ümara või ristkülikulise ristlõikega ventilatsioonitorustikku. Leiliruumis tuleb kindlasti vältida plast- ja elastset torustikku, sest kõrgete temperatuuride korral ventilatsioonitoru deformeerub. Leiliruumi seintesiseselt on mõistlik kasutada valmis teleskoop-ventilatsioonitoru. Selle paksus on 4‒5 cm ja võimaldab mahutamist laudisetagusesse seinakonstruktsiooni.
Isevoolse ventilatsiooniga saunal peavad ventilatsioonitorud olema kogu ulatuses isoleeritud (kasutada tuleks fooliumkattega mineraalvillatooteid, suletud pooridega kummisolatsioonimatti vms), et vältida niiskuse kondenseerumist ja sellega kaasnevaid kahjustusi konstruktsioonidele. Näriliste ja lindude tõkestamiseks tuleb välisõhuavadele paigaldada kaitsevõrk.
Kokkuvõtteks
Saunaruumi hea ventilatsiooni tähtsust ei saa kuidagi alahinnata. Kindlasti oled tundnud, kuidas hapnikuvaeses ruumis raske olla hakkab ja pea uimaseks muutub. Kuumus on meie kehale veel omakorda koormav. Seega on värske õhk laval viibides eriti oluline, et saunakogemus pigem kosutaks mitte ei kurnaks. Sauna ventilatsioonile on õige aeg mõtlema hakata juba küttekollet valides, sest õhuvahetuse lahendamisel tuleb arvestada nii kerise tüübi kui kogu hoone ventilatsiooniga. On igati mõistetav, et kõigi võimalike lahenduste hulgas orienteerumine on keerukas. Kui kahtled, küsi kindlasti nõu asjatundjalt.
Foto: Aire X saunamaja, Heartwood Saunas www.heartwoodsaunas.com
Allikana kasutatud: Hõbepappel, Urmas; Hõbepappel, Liisa; Nellis, Silja; Nellis, Siim. Suur sauna raamat. Tartu, (käsikiri)
